Vihmaveesüsteemide abil juhitakse katuselt tulev vesi maha. Vihmaveesüsteemid koosnevad peamiselt räästastega horisontaalselt olevatest veerennidest ja neist vett allajuhitavatest vihmaveetorudest. Veerennide ja vihmaveetorude mõõtmeid ja allatulekute arvu mõjutab eelkõige katusele tuleva vee kogus ja katuse kuju. Veerenni ja vihmaveetorude paiknemine tuleb igakord eraldi läbi mõelda selliselt, et veekoormis jaguneks süsteemi osade vahel võimalikult ühtlaselt ning et rennid ja torud asetseksid maja välimuse seisukohalt võimalikult loomulikult. Harilikud torude paiknemiskohad on maja nurgad ja akende vahed.

Veerenne valmistatakse 0,50 mm paksusest plastikkattega plekist (või tsinkplekist). Sirgete vihmaveetorude pikkus on 2000 mm, sülitiga toru pikkus 2500 mm. Renne ja torusid valmistatakse kliendile sobivas värvitoonis.

Veerenni kinnituskonksud kinnitatakse umbes 800 mm vahedega, et need toetaksid võimalikult hästi rennide omavahelisi liitekohti ja üleminekuid rennilt torule. Renni kinnituskonkse on kahesuguseid: sisemised ja välimised. Sisekinnituse korral on töö veidi mahukam, kuid eeliseks on asjaolu, et renni konks altpoolt ei paista. Samuti on sisekinnitus tunduvalt odavam, kuid räästakasti kujust sõltuvalt alati mitte kasutatav. Sobivam lahendus sõltub räästakasti ehitusest, selle kaldest ja laiusest.

Veerennide liitekohad asetatakse kohakuti ülekattega vähemalt 50 mm ja fikseeritakse neetidega ning tihendatakse silikooniga. Sama kehtib ka torude ja põlvede jätkamise kohta. Veerenn ühendatakse toruga allatuleku tüki abil. Kasutada tuleb tihendusmastiksit. Ümaral torul saetakse rennipõhja auk, paigaldatakse algustükk ja põlved (või torud). Kandilisel rennil tehakse põhja ristikujuline auk, mille servad painutatakse alla ja kinnitatakse algustükk. Renni otsad suletakse otsatükiga, mis kinnitatakse samuti tõmbneetidega ja tihendusmastiksiga. Torud ühendatakse omavahel nii, et liitekohad saaks fikseeritud seinakinnitiga. Seinakinnitid peaksid paiknema kõigis liitekohtades, aga mitte harvemalt kui 2 m.